Sosai Masutatsu Oyama

Kyokushin karate rajaja Sosai (president) Masutatsu Oyama sündis 1923. a Lõuna-Koreas. 9-aastasena Mantšuurias õe talus elades tegi ta algust võitluskunstidega ja hakkas õppima Lõuna-Hiina kempot, mida tuntakse nime all “kaheksateist kätt”. 12-aastasena tagasi Koreasse pöördudes jätkas Mas Oyama Korea kempo treeningutega.

1938. a. 15-aastasena suundus Mas Oyama Jaapanisse, et lenduriks õppida, jätkates seal võitluskunstidest džuudo ja poksiga. Üsna pea hakkas ta harjutama Gichin Funakoshi juures, kes tõi karate Okinawast Jaapanisse ning arendas välja stiili, mis on tänapäeval tuntud kui shotokan karate. Mas Oyama jõudis treeningutega nii kiiresti edasi, et 17-aastasena oli tal shotokan karates teine dan ning 20-aastasena neljas dan. Samal ajal huvitus Mas Oyama tõsiselt džuudost, milles ta jõudis vähem kui nelja aastaga neljanda danini.

Peale II maailmasõja lõppu hakkas Mas Oyama treenima So Nei Chu käe all, kes oli üks parimaid asjatundjaid Okinawa karate goju ryu alal. So Nei Chu, kes oli kuulus nii kehalise jõu kui vaimusügavuse poolest, julgustas Mas Oyamat pühenduma võitluskunstidele. Ta soovitas Mas Oyamal kolmeks aastaks tsivilisatsioonist eralduda ning treenida oma keha ja vaimu välismaailmast häirimatult.

Umbes samal ajal kohtas Mas Oyama ka Eiji Yoshikawaga, romaani “Musashi” autoriga. Teos rääkis kuulsa Jaapani samurai Miyamoto Musashi elust ja vägitegudest. Nii romaan kui autor õpetasid Mas Oyamale, mida tähendab bushido ehk sõdalase tee. Samal aastal läks Mas Oyama Chiba prefektuuri Minobu mäele, kus Musashi oli välja töötanud oma mõõgavõitluse stiili. Mas Oyama arvates sobis see paik karmi treeningu jaoks, mis tal kavas oli.

Saatjaks üks õpilane, suundus ta inimtühja looduse rüppe treenima. Kord kuus täiendas sõber nende toiduvarusid. Peale 6-kuulist treeningut ei suutnud õpilane eraklusega harjuda ning lahkus öösel salaja, jättes Mas Oyama täiesti üksi edasi treenima. Peale 14-kuulist treeningut metsikus looduses teatas Mas Oyama sõber, et ta ei saa toiduga varustamist jätkata ning Mas Oyama pidi tsivilisatsiooni tagasi pöörduma.

Mõned kuud hiljem 1947. a. võitis Mas Oyama esimesed Jaapani võitluskunstide meistrivõistlused peale II maailmasõda. Ikka veel häiritud, et ta ei veetnud eraldatuses kolme aastat, otsustas Mas Oyama täielikult karatele pühenduda. Taas hülgas Mas Oyama tsivilisatsiooni, minnes seekord samuti Chiba prefektuuris asuvale Kiyozumi mäele, mille ta valis vaimutegevusele soodsa keskkonna pärast. Seekord treenis ta fanaatiliselt – 12 tundi päevas, ilma puhkepäevadeta, külma kosejoa all seistes, jõekive kätega purustades, puid löögimattidena (makiwara) kasutades, sadu kordi päevas üle kiiresti kasvavate linataimede hüpates. Iga päev sisaldas ka võitluskunstide, zeni ja filosoofia klassikute õppimist. Peale 18 kuud karmi treeningut naases Mas Oyama tsivilisatsiooni, enesekindel ja suuteline oma elu kontrollima.

1950ndatel hakkas Mas Oyama oma jõudu ja oskusi demonstreerima härjavõitlustel. Ta võitles ühtekokku 52 härjaga, kellest kolm tappis koheselt ning kellest 49-l lõi sarved maha käeserva löögiga (shuto). 1952. a. rändas Mas Oyama USAs ja andis demonstratsioonesinemisi muuhulgas televisioonis. Järgnevate aastate jooksul võttis ta vastu kõik väljakutsed ning võitles 270 erineva vastasega. Suurema osa neist võitis ta kõigest ühe tehnika abil. Võitlus ei kestnud kunagi üle kolme minuti ning harva üle paari sekundi. Mas Oyama võitlustehnika lähtus samurai sõdalaste põhimõttest “Ichi geki hissatsu” ehk “Üks löök, kindel surm”. Niipea kui ta vastasele lähedale pääses, oli võitlus läbi. Kui Mas Oyama lõi, sai vastane vigastada; kui löök blokeeriti, oli tulemuseks käeluumurd või –nihestus, kui ei blokeeritud – murtud ribi. Jõu ja vilumuse tõttu saavutas Mas Oyama tuntuse kui “Jumala käsi”.

1953. a. avas Mas Oyama ühel Tokyo muruplatsil oma esimese dojo. 1955. a. avas ta esimese tõelise dojo endises balletistuudios Rikkyo ülikooli taga. 1957. a. võttis Mas Oyama karateorganisatsioon kasutusele nime Kyokushin ehk “Ülim tõde”. Selleks ajaks oli seal 700 liiget vaatamata rasketest treeningutest tingitud suurele väljalangevusele. Teiste stiilide harrastajad tulid samuti sinna jis-sen kumite’d ehk täiskontaktvõitlust õppima. Mas Oyama uuris teisi stiile ja võttis kasutusele kõik tehnikad, mis võitluses kasulikuks võiksid osutuda. Seeläbi arenes kyokushin karate maailma üheks vägevamaks võitluskunstiks, saades varsti tuntuks kui “kõige kõvem karate”. Seda mitte üksnes uskumatute jõutükkide ja vastupidavuse tõttu, mida Mas Oyama näitas, vaid ka karmide treening- ja võistlustingimuste pärast. 

Võimete proovilepanekuks otsustas Mas Oyama sooritada kumite kolmesaja mehe vastu kolme päeva jooksul. Ta valis oma õpilastest kõige tugevamad, kellest korraga astus välja üks. Kui igaüks oli saanud võidelda, hakati otsast peale, kuni kõik kolmsada võitlust said peetud. Iga õpilane pidi Mas Oyamale vastu astuma neli korda kolme päeva jooksul, ehkki osad ei jõudnud Oyama võimsate löökide tõttu esimesest päevast kaugemale. Ta võitis kõik vastased ning tema kindlameelsus ei löönud kordagi kõikuma, kuigi ta sai protsessi käigus vigastada. Legend räägib, et Mas Oyama soovis jätkata neljandal päeval, kuid ükski vastane polnud valmis või suuteline seda tegema.

Alates loomisest on kyokushin karate levinud rohkem kui 120 riiki. Üle 12 miljoni järgijaga on see maailma populaarseim võitluskunst.

Kahjuks suri Mas Oyama 1994. a. kopsuvähki.

Mas Oyama ootamatu surm jättis Rahvusvahelise Karate Organisatsiooni (International Karate Organization, IKO) väga segasesse olukorda. Enne surma määras ta oma testamendis IKO juhiks Yukio Nishida, kuid surivoodil nimetas selleks tollal viienda dani omaniku Akiyoshi Matsui. Selle tulemusel on IKO jagunenud mitmeks ühenduseks, millest igaüks väidab end olevat Mas Oyama organisatsiooni õigusjärglane.

Üks grupp kyokushin karate harrastajaid liitus Hanshi (meister) Steve Arneiliga Suurbritanniast, kes lahkus Jaapani kyokushin organisatsioonist 1991. a., et moodustada Rahvusvaheline Karate Föderatsioon (International Federation of Karate, IFK).