Hanshi (Austatud Meister) Steve Arneil sündis 1934 aastal Lõuna Aafrikas. Arneili kümne aastaseks saades kolis tema pere Põhja Rodeesiasse (praegune Sambia), kus ta alustas džuudo ja poksitreeninguid. Ema sundis poega poksimist lõpetama, kuid ta jätkas endiselt džuudo treeinguid.

Varases nooruses oli Hansi Arneil vaimustunud Idamaadest ja ta jälgis hiinlast, kes harrastas Shorin (Shaolin) Kempo’d oma tagaaias. Hiinlane märkas Arneili “spioneerimist” ja kutsus ta koos endaga treenima. Arneil võttis kutse vastu ja treenis koos uue sõbraga kooli- ja kolledžiaastad.

25. aasta vanusena kolis Hansi lõpetamaks oma õpinguid mehaanika insenerina Durbani Lõuna Aafrikas. Ta leidis Durbanis kohaliku Judo dojo, mis lisaks Judo treeningutele pakkus võimalus osaleda karate treeningutel. Sel ajal emigreerusid paljud jaapanlased Lõuna Aafrikasse, sealhulgas sadamalinna Durbani. Arneil sai külastada saabuvaid laevu ja küsida igalt maabuvalt jaapanlaselt, kas ta tegeleb karatega. Jaatava vastuse korral kutsus ta nad treenima. Jaapanlased praktiseerisid erinevaid karate stiile, kuid Arneili ei huvitanud erinevused – tema jaoks oli karate lihtsalt karate.

Pärast inseneriõpingute lõpetamist läks Arneil tagasi Põhja Rodeesiasse. Jätkuvalt Idamaade vaimustuses, otsustas ta ise Hiinat külastada ja tema hiinlasest sõber andis talle nende inimeste kontaktid, kellega koos Hiinas treenida. Värskelt kolledži lõpetanu ja rahatu Arneil sai tööd laevainsenerina ja sõitis nii Dar es Salaami, Tanganjikasse (praegune Tansaania) ja Hong Kongi. Siit reisis ta Hiinasse suundudes põhja Manchuna provintsi, kus jõudis kloostrisse, milles ta õppis Shorin (Shaolin) Kempo’d. Range päevakava ja distsipliin, igapäevane töö kloostri põldudel ja regulaarne mediteerimine oli see mida Arneil otsis – ta oli seitsmendas taevas.

Õnnetuseks algas Hiinas Kultuurirevolutsioon ja välismaalase elu Hiinas muutus järjest keerulisemaks. Inimesed väljaspool kloostrit hakkasid Arneili loopima Mao “Väike punane raamat” väljaannetega. Arneili sõbrad kloostris soovitasid tal enda ohutuse pärast Hiinast lahkuda ja nad saatsid ta tagasi Hong Kongi treenimaks teise Kempo õpetaja juures. Treening erines palju treeningutest kloostris ja Arneilile see ei meeldinud..

Samal ajal jõudsid Hanshi Arneilini kuuldused Jaapani karate meistrist Mas Oyama’st. Ta otsustas külastada Jaapanit ja vaadata seda oma silmaga. Tal polnud Jaapanisse sõiduks piisavalt raha ja nii pidi ta alguses töötama Filipiinide laevaliinidel. Kui Arneilil õnnestus viimaks säästa piisavalt raha, siis naases ta Hong Kongi ja läks sealt 1961. aastal Yokohama’sse (Jaapan).

Alguses oli Hanshi Arneil segaduses kuna ta ei osanud Jaapani keelt ja teadis Jaapanist ainult pealinna nime. Tal õnnestus kuidagi jõuda Tokyoni ja leida tee Kodokan’i, ühe Jaapani džuudo stiili, peakorterisse. Arneil treenis end Kodokanis ja omandas Shodani (1. dan) džuudos, kuid oli endiselt huvitatud ainult karate õppimisest.

Esmalt õppis Hanshi Arneil Goju Ryu karated Gogen Yamaguchi juhatusel (Yamaguchi, kes elas 1909 kuni 1989, oli So Nei Chu õpetaja, kelle juures omakorda treenis Mas Oyama 1940ndate aastate lõpus. Ta õppis ka Shotokan’i, kuid tundis endiselt, et midagi jääb puudu.

Kohe pärast Shodan omandamist džuudos kohtas Hanshi Arneil Don Draegeri nimelist ameeriklast ja küsis temalt, kas ta teab karate meistrit, kes noukauteerib pulle. Draeger teadis ja viis Arneili Mas Oyama dojo’sse. Arneil nägi treeningute intensiivsust ja õpilaste distsipliini ning mõistis, et see oli koht, kus ta soovis olla. Draeger, kes valdas  jaapani keelt, küsis juhendajalt, kas Arneil võib treeningutel osaleda. Juhendaja vastas, et kui ta on huvitatud, siis võib ta istuda ja vaadata, sest Mas Oyama oli samal ajal Ameerikas. 

Ligikaudu kuus nädalat, Mas Oyama saabumiseni, Hanshi Arneil ainult istus ja vaatas treeninguid. Draegerit tõlgina kasutades ütles Mas Oyama Arneilile, et ta peab tulema tagasi ja jälgima treeninguid veel mõned nädalad, enne kui ta on küps dojo-ga ühinema. Nii ta ootas ja jälgis treeninguid veel mõnda aega. Pärast kahte nädalat andis Mas Oyama Arneilile tema esimese kimono (gi) ja lisas, et ta võib nüüd alustada. Arneil treenis hoolikalt ja hoolimata asjaolust, et ta polnud jaapanlane, koheldi teda sama moodi kui teisi algajaid. Treeningud algasid kell 6 hommikul ja ei lõppenud enne kui Mas Oyama lõpetas, tavaliselt neli või viis tundi hiljem. Koos teiste alustajatega pidi Arneil pesema kogu kooli määrdunud kimonoid (gi), koristama kooli ja selle tualette, sh. tühjendama tualeti kogumisnõusid.

Kui Hanshi Arneil saavutas astme Shodan Kyokushin karates, sai ta elu olulisema õppetunni Mas Oyama’lt. Eksami ajal oli ta veendunud, et sooritas selle teistest paremini, kuid kui sooritanute nimed üles loeti, siis tema nime selles polnud. Keegi ei ütelnud talle miks. Ta solvus ja jäi mõneks päevaks treeningutest kõrvale. Viimaks astus Mas Oyama läbi ja küsis Arneililt, kus ta on olnud ja Arneil vastas, et on olnud haige. Arneil oli pettunud ja tahtis Jaapanist lahkuda, kuid tal puudus selleks vajalik raha. Selle asemel, viskas ta ebameeldivad mõtted peast välja ja jätkas treeninguid. Järgneva eksami järel tundis Arneil end veidi ebakindlana, kuid tegi seda, mida ta tegema pidi. Nüüd oli tema nimi eksami läbinute nimekirjas. Juhtunule tagasi vaadates mõistis Arneil hiljem, et tegelikult ei olnud ta oma esimese eksami ajal vaimus ja südames valmis. Kui ta oleks saanud Shodan’I esimesel eksamil, oleks ta Jaapanist lahkunud mõeldes, et ta on nüüd piisavalt õppinud. Mas Oyama selgitas talle hiljem, et ta nägi Arneilis enamat kui ainult musta vööd ja ta võttis endale riski kaotada õpilane läbi pettumuse. Arneili läbikukkumine esimesel eksamil võimaldas tal arendada rahulikku meelt, pühendumist ja visadust (Osu) - omadusi, mida nõutakse Kyokushin karate meistrilt

Järgnevatel aastatel treenis Hanshi Arneil intensiivsemalt ja jõudis kiiresti edasi. Selle aja jooksul sai Mas Oyama talle lähedaseks nagu isa. Tegelikult adopteeris Mas Oyama Arneili, nii sai Arneil abielluda jaapanlannaga. Abikaasa, kes töötas pangas, rahalisel toel sai Arneil jätkata treeninguid Jaapanis. Teenimaks raha osales ta mõnes filmis kasutades näitlejanime Steve Mansion.

Ühel päeval avaldas Mas Oyama soovi, et Arneil osaleks 100 mehe kumite’s. Paljud olid seda proovinud, kuid ükski, välja arvatud Mas Oyama, polnud sellega toime tulnud. Esmalt mõtles Arneil, et Mas Oyama on arust ära, sest ta polnud kindel, et saab sellega hakkama. Mas Oyama käis talle peale kuni ta viimaks nõustus. Järgnevalt treenis Arneil fanaatiliselt – 16 tundi päevas, iga päev kata, makiwara, kott. Arneil küsis, millal ta peab võitlema ja Mas Oyama ütles, et annab teada, millal Arneil on võitluseks valmis. Arneil jätkas treeninguid mõeldes, et Mas Oyama oli teinud ettepaneku innustamaks teda veelgi rohkem treenima. Ühel pühapäeva hommikul läks Arneil dojo’sse treenima. Kui ta sisenes, siis olid kõik teda juba ootamas. See oli 100 kumite päev. Alguses püüdis Arneil arvet pidada, kuid loobus sellest pärast esimest 20 kumite’d eesmärgiga keskenduda võitlusele. Ta lõpetas kõik 100 kumite’d ligikaudu 2 tunni ja 45 minutiga – vastaste nokauti löömine säästab aega.

1965. aastal, enne Jaapanist lahkumist, sai Hanshi Arneilist Sandan (3. dan). Ta kolis Inglismaale ja alustas Kyokushin karate õpetamist. Samal aastal asutasid tema ja Shinan Bob Boulton Inglise Kyokushinkai karate klubide organisatsiooni (British Karate Kyokushinkai, BKK). Aastatel 1968 kuni 1976 oli Hanshi Arneil Inglise ja Briti kõigi stiilide karate meeskonna juht ja kohtunik. See oli esimene meeskond väljaspool Jaapanit, mis võitis Karate Maailmameistrivõistlused  1975 – 76. 1975. aastal nimetas Prantsuse Karate Föderatsioon Hanshi Arneili maailma parimaks treeneriks (“World Best Coach”).

1991. aastal lahkusid Hanshi Arneil ja BKK Rahvusvahelisest Karate Organisatsioonist (IKO) ja asutasid Rahvusvahelise Karate Föderatsiooni (IFK). IFK-l on tänaseks üle 120 000 liikme 19 riigist. Pärast Mas Oyama surma 1994 aastal ja sellele järgnenud IKO lõhenemist palus Mas Oyama lesk Hansi Arneili juhtida ühte IKO tiiba. Soovimata olla kaasa haaratud Jaapani organisatsioonide omavaheliste suhete selgitamisse keeldus Hanshi Arneil viisakalt ja suunas oma pingutused IFK tegevuse laiendamisse ja Kyokushin Karate õpetamisse.