Budo karate

Budo karate olemus ei ole kirjeldatav üksnes paari lõiguga – seda peab ise kogema. Budo tähendusest saab mingi aimduse, kui vaadelda võitluskunstide päritolu ja budo seost idamaade mõttelooga ning mõisteid karate ja budo.

Nagu enamik võitluskunste, nii on ka kyokushinkai karate teke seotud Bodhidharmaga (jaap. k. Daruma), India printsi ja buda preestriga, kes kuuenda sajandi alguses rändas Hiinas asuvasse Shaolini templisse. Seal rajas ta chan ehk mahajaana budismi „kaemusliku” koolkonna. Chan filosoofia õpetab teed virgumisele pigem mõtluse kui rituaalide praktiseerimise või religioossete tekstide uurimise kaudu. Legend räägib, et Bodhidharma olevat istunud üheksa aastat avasilmi Shaolini templi müüri vastas, enne kui valgustuseni jõudis. Bodhidharma rajas ka võitluskunstid, täiendamaks mõtlust kui vaimset tegevust. Järgnevatel sajanditel levisid nii chan (jaap. k zen) filosoofia kui võitluskunstid Okinawa saarele ja hiljem Jaapanisse, kus nad ajapikku omavahel sulandusid ning ühiskonda juurdusid.

Karate mõiste

Mõiste karate koosneb sõnadest kara („tühi”) ja te („käsi”). Tänu põlvnemisele hiina kempost oli karate algseks tähenduseks „hiina käsi”. Okinawa meister Gichin Funakoshi, kes karate Jaapanisse tõi ning shotokan karatele aluse pani (üks neid stiile, millest kyokushinkai pärineb), arvas aga, et „tühi” on sõnale kara palju täpsem vaste: „Esiteks sümboliseerib see ilmselget tõsiasja, et selles enesekaitsekunstis ei kasutata relvi, vaid üksnes paljaid jalgu ning käsi. Lisaks enesetäiustamisele valitud kunstis püüavad karate-do õpilased vabastada oma südant ja meelt kõigist maistest ihadest ja tühisusest. Budistlikus õpetuses kohtame selliseid ütlusi nagu „Shiki soku ze ku” ja „Ku soku zeshiki”, mis sõna-sõnalt tähendavad “mateeria on tühjus” ja "kõik on tühisus”.

Budo

Budo, võitluse tee, on jaapani termin, tähistamaks võitluskunsti kui enesetäiustamise vahendit. Mõiste on tuletatud sõnadest bu („sõjaline” või „võitlus”) ja do („tee” või „rada”). Do pärineb hiinakeelsest sõnast tao ja taoismi filosoofiast. Selle all ei mõelda millegi õppimise viisi või meetodit, pigem on see elurada, mis muudab õpitu tarkuseks. Do ja zen on üksteist täiendavad: zen püüdleb enesetäiustamise poole passiivsel teel nagu mõtlus, do –  aktiivsel teel nagu kehaline treening. Tegelikult viidatakse kata treeningule mõnikord sõnaga dozen ehk „liikuv mõtlus”. Budo kaudu omandatakse midagi palju enamat kui lihtsalt võitluskunstide tehnikad, see puudutab kõiki eluaspekte.

Dojo

Dojo ehk treeningsaal tähendab tõlkes „tee koht”, sama nimetust kannab ka mõtluse ruum budistlikus templis. Karate dojo pole võimla, vaid õppimiseks mõeldud püha paik, millesse suhtutakse austusega. Dojosse sisenedes ja sealt lahkudes karatekad kummardavad. Jalatseid ei kanta dojos mitte ainult puhtuse pärast, vaid „välismaailma” eemal hoidmiseks. Mõnikord toimub enne ja pärast treeningut mokuso (mõtlus) – selleks et vaimu puhastada ning „välismaailmast” lahkuda või sinna tagasi pöörduda.

Gi

Karate riietust nimetatakse dogi-iks (lühidalt gi), mis sõna-sõnalt tähendab „tee riided”. Nii nagu dojo pole lihtsalt võimla, pole dogi üksnes treeningriietus – karateka kannab seda enesetäiustamise rajal. Dogi peab alati olema puhas ja korralik. Mas Oyama sõnul „pole häbiasi rebenenud kimono parandamine, vaid selle kandmine katkise või määrdununa”.  Seevastu obi ehk vööd ei tohiks kunagi pesta. Ajapikku muutub see kulunuks ning raskest treeningust higi- ja vereplekiliseks. Vana, kantud ja määrdunud obi peegeldab karateka ainulaadset treeningkogemust.

Mas Oyama arusaama järgi on kyokushin karate oma olemuselt budo karate, enesetäiustamise tee läbi võitluskunstide:

„Karate on kõikidest võitluskunstidest kõige zenilikum. Ta on lahti öelnud mõõgast. See tähendab, et võitmise-kaotamise idee on asendunud mõtlemise ja elamise viisiga, mis pühendub teistele inimestele kooskõlas taevase teega. Seetõttu puudutab karate inimmõtte sügavamaid tasandeid.
Pikemat aega olen rõhutanud, et karate on budo, ning kui budo ära võtta, ei jää järele muud kui sportkarate, demonstratsioonkarate või isegi moekarate. Karate, mis on loobunud budost, on sisuta. See pole midagi enamat kui barbaarne võitlusviis või reklaamivahend kasumi teenimiseks, millel –  ükskõik kui populaarne see ka poleks – puudub tähendus.”