Karate ajalugu Traditsiooniliselt on tavaks karate ajaloost rääkides alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes umbkaudu aastal 525 pKr rändas jalgsi Indiast Hiinasse ja viis sinna idee täiuslikust käsitsivõitlejast. See legend kordub peaaegu kõigis budoalade ajalugu käsitlevates raamatutes.
Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nood ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäevaseid zeni harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti (nn. “chuang-fa”), mida tänapäeval tuntakse kung-fu või wu-shu nime all. Pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) äratas Shaolini templi peapreester (Chueh Yan) Bodhidharma kunsti uuesti ellu ning ka laiendas süsteemi. Jaapani suurimale saarele – Okinawale jõudis chuang-fa koos hiina väljarändajatega erinevatel andmetel umbes 900 (+/- 300) aastat pKr.
Okinawal oli ka endal olemas relvata võitluskunst tode. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann kõik kõik Ryukyu saared, kaasa arvatud Okinawa ning keelas saarte elanikel relvade omamise. See andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate-stiilides. Selliste relvade kasutamisoskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks. Pärimuse järgi otsustasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega «te» (käsi) või «okinawa-te» (okinawa käsi). Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
20. sajandi alguseks oli välja kujunenud käsitsivõitluse stiil, mida tänapäevases mõistes tuntakse kui karate’d (jaapanikeelne vorm sõnale «tode»). Hakkasid sündima erinevad karate stiilid.
1888 aastal sündis Chojun Miyagi, kes olles õppinud Hiinas chuang-fa’d, selle pa-kua-chuan stiili ning okinawa-te’d, rajas ta oma stiili goju-ryu. 1977 aastal sündis Kanbun Uechi, kes reisis 1897. aastal Hiinasse, et õppida sealseid võitluskunste. Naastes 13 aasta pärast Okinawale lõi ta oma stiili - Uechi-ryu. 1868 sündis Okinawa pealinnas Shuris Gichin Funakoshi, kes teismelisena hakkas ta õppima okinawa-te’d ning peale pikki õpinguid paljude meistrite käe all lõi Shotokan karate. Teda peetakse tänapäevase karate loojaks.1934 aastal eraldus Funakoshist Hironori Ohtsuka ja lõi oma stiili wado-ryu - «rahu tee» koolkonna. 1950ndatel algas massiline uute stiilide tekkimine kõikjal üle maailma.
Kyokushinkai ajalugu
1923 sündis Koreas Masutatsu Oyama (alias Yee Hyung) ja asus 9-aastaselt õppima Hiina kempot. Jaapanisse elama sattudes asus ta õppima karate’d - shotokani ja goju-ryu stiili ning judot ja boksi. Tema areng võitluskunstides oli hämmastavalt kiire – juba 20. aastaselt oli ta Shotokanis neljas dan ning peale neli aastat kestnud judo treeningud oli ta ka seal saavutanud neljanda dani.
23 aastaselt läks Oyama mägedesse, kus veetis 18 kuud ning treenis üksinduses 12 tundi ööpäevas. 1947 aastal, mõned kuud peale naasmist tsivilisatsiooni sai Oyamast Jaapani mitteametlik karatemeister. Seejärel läks ta uuesti mägedesse, kus veetis veel ühe aasta treenides 14 tundi ööpäevas. Naastes pärast peaaegu 3 aastat kestnud treeninguid mägedes hakkas Oyama 1950 aastal katsetama ja demonstreerima oma võimeid võideldes ühtekokku 52 bulliga, millest 3 tappis ta koheselt, teistel, aga raius käelöökidega sarved maha.
Järgnevatel aastatel võitles ta kõigi inimestega, kes seda soovisid (kokku ca. 270), alistades neist enamiku esimese löögiga. 1955 avas Oyama oma esimese dojo. Uurides erinevaid stiile võttis ta neist oma kasutusse võtted, mis oleksid effektiivseimad reaalses võitluses. 1957 aastal pani ta enda poolt loodud stiili nimeks KYOKUSHINKAI (tõlkes: “ülima tõe kool”) mis sai kuulusaks ka tameshiwari ehk purustamistehnikate poolest. Umbes samal ajal asutas ta ka rahvusvahelise karate organisatsiooni - IKO (International Karate Organisation), mille abil levis Kyokushin Karate õige pea enam kui 120 riiki koondades enda alla vähemalt 12 miljonit praktiseerijat. Et katsetada oma võimeid veel kord, korraldas Oyama “300-mehe kumite”, kus võitles järjest 300 oma parima õpilasega. Kumite kestis 3 päeva ja ta alistas kõik vastased.
Sosai Mas Oyama suri 70 aastaselt 1994 aastal.
Peale Oyama surma algas IKO lagunemine, ning üle maailma tekkisid enamuses tema endiste õpilaste poolt loodud organisatsioonid, nagu IKO1, IKO2, IKO3, IFK, EKO, World Oyama Karate, Daido-juku, Enshin, Seido, Asihara, etc.
